Teeninduselamus ja mida meil on sellest õppida?

Käisin oma perega sooja päikest otsimas, lihtsalt et saaks veidike patareisid laadida. Puhkuse mõttes ei läinud meie reis kahjuks korda ja seepärast soovitus kõigile, et hea on soojal maal ikka vähemalt 10 päeva olla, sest kliimaga kohanemiseks läheb ikka paar-kolm päeva ära ja nädalase reisi puhul peab siis juba tagasi sättima hakkama.

Sain seal soojal maal ka tõelise teeninduselamuse osaliseks, mis tõi välja rahvuste vahelise erinevuse ning suhtumise.
Käisime kohvipoes kohvi ja kuuma šokolaadi joomas. Poja mul aga rahmeldas ja ajas oma šokolaadi (õnneks täielikult jahtunud) ümber, laps ise oli üleni märg ning kõik ümberringi oli märg. Mu väike rõõmurull üliõnnetu ja nutuvõru ümber suu. Kui kohvikupidaja seda märkas, siis viis ta lapse taharuumi, et ta ise ilusti puhtaks pesta. Isegi lapse riided oldi nõus puhtaks pesema, kuid ma ei hakanud last lahti riietama, sest varuriideid mul kaasas polnud. Kohe valmistati lapsele uus kuum šokolaad kohviku kulul. Kohviku põrandat ning lauda hakati pesema alles siis kui me lahkunud olime, mitte ei tuldud meie nina alla lapiga vehkima.
Mul on sarnane kogemus ka Eestist, kus laps ajas kohvikus oma peaaegu tühja mahlaklaasi põrandale ümber - ise jäi kuivaks, klaas jäi terveks ainult maas oli väike mahlaloik. Seepeale saadeti kitliga koristajatädi meie nina alla lapiga vehkima ning kõvahäälselt õiendama , oi oi oi kus selle emme silmad küll on....
Kahjuks olen selliseid tõrjuvat suhtumist ja silmade pööritamist eesti teenindusasutustes kahetsusväärselt sageli kohanud.
Kahe kultuuri erinevus ja vahe on meeletu. Ise võite arvata, millisesse kohvikusse lähen heameelega tagasi ning kuhu oma jalga enam mitte kunagi ei tõsta.
Ma ei ütle, et peaks olema sama teenindus mis soojal maal, mis sageli tähendab kliendi mugavustsooni minekut (loe puudutamist) ja meie jaoks sageli ülemäärast pärimist. Kuid meil on siiski nii mõndagi õppida. Eelkõige just seda, kuidas suhtutakse lastesse ja nendega suhtlemisse. Kui palju väärtustatakse perekonda ja väikesi lapsi ning kui rõõmsalt neid igal pool aidatakse ja kui siiralt naeratatakse.
Lapsed on elu õied, mis toovad meile nii palju rõõmu ja peegeldavad meid ennast. Kahju, et eesti teenindajad nii tõrjuvalt sageli suhtuvad meie väikestesse rõõmupallidesse.